Monday, November 23, 2015

"Minuga juhtub alati midagi": Episode 1

"Iga asi juhtub mingil põhjusel," lohutasin ennast eile õhtul, kui ma olin oma kortermaja ees suurte poekottide ja kleidiga juba kolmkümmend minutit külmetanud. Tulin teatrist koju, õues oli hirmus külm ja minu suurim unistus oli end diivanil kerra tõmmata ja kuuma teed juua. Elul olid minuga aga teised plaanid. Trepikoja uksekoodi värk oli katki ja sisse ma ei pääsenud. See uks käib tegelikult lahti ka mingi võtmega, aga mul ei ole seda võtit kunagi olnud. 
Alguses ma väga ei muretsenud, sest mõtlesin, et raudselt tuleb keegi sealt uksest juba mõne minuti pärast välja ja mina pääsen niimoodi sisse. Aga seda ei juhtunud. Ilmselt ei tahtnud keegi sellisel külmal pühapäeva õhtul välja kolama minna. Pärast 15-minutilist konutamist hakkasin välja töötama uut plaani, sest mu varbad ja sõrmed olid juba jääs. Mõtlesin, et otsin internetist korteriühistu esimehe numbri ja ütlen, et tahaks koju, aga see nõme uks ei tööta. Kahjuks oli mu plaanis väike viga, nimelt oli internett mu telefonist just samal päeval otsa saanud ja kõigele lisaks oli mul akut ka ainult 5%. 


Helistasin siis oma korterikaaslasele, kes oli parasjagu tööl. Ta leidis internetist mingi korteriühistu numbri, aga see ei vastanud. Milleks telefoninumbrid, millele ei vastata??? Ühesõnaga, pidin välja mõtlema uue plaani. Mõtlesin mandariiniga vastu naabri akent visata või kõva häälega karjuda, aga ma kartsin, et pärast viskan nii kõvasti, et aken läheb puruks või mind viiakse räuskamise pärast pokri. Samas... seal oleks soe ju magada olnud? Lõpuks hakkas mu väike aju tööle. Otsustasin kõrval trepikotta sisse "muukida" ja siis kellegi ukse taga muret kurta. Äkki nede trepikoja uksel on samasugune võti või teavad nad korteriühistu esimehe õiget telefoninummerit. Nende see uksekoodi värk töötas. Proovisin igasuguseid erinevaid numbrikombinatsioone ja olin juba lootust kaotamas. Siis proovisin sama, mis minu trepikojal on. Ülla-ülla... neil oligi sama... olen mina alles blondiin. Ma ei tea, kuidas ma kohe selle peale ei tulnud... Sain siis kõrvaltrepikotta sisse ja nägin teadetetahvlil korteriühistu esimehe mobiilinumbrit. Mul oli veel akut 2% ja tegin siis kiire kõne, mis nägi välja selline: "Tere, elan siin majas... trepikoja uksekoodi värgendus ei tööta... tulge appi...tahaks koju. külmmm on!" Aku sai tühjaks ja mina jäin lootma, et minu sõnum jõudis kohale. Jäin oma printsi valgel hobusel ootama.


Umbes viie minuti pärast saabus uksele hommikumantlis mees. Päris printsi mõõtu ta välja ei andnud, aga külmumissurmast ta mind päästis. Vabandas, et uks jälle katki on ja küsis, et kaua ma siin juba oodanud siis olen.
Ütlesin, et umbes 40 minutit. Sellepeale pomises ta, et õnneks pole veel päris talv ega hirmus külm. Lubas mulle teha oma välisukse võtmest koopia ja soovis head ööd. 


Tegelikult ei olnud eilses mitte midagi ekstreemset, sest viimases hädas oleksin ma saanud mõne sõbra juurde ööbima minna. Kogu olukord ajas mul närvi lihtsalt sellepärast nii mustaks, sest paar päeva enne seda keksisin ma samamoodi üle poole tunni ühe teise ukse taga - võti lihtsalt ei keeranud ust lahti.
Asja kõige iroonilisem osa on veel see, et täna jäin ma koolis vetsu kinni. Uks kiilus kinni ja enam lahti ei tulnud.

Kui tihti teil selliseid tobedaid asju juhtub? Nagu näha, siis mul mitu korda nädalas. Ustel on minuga vist mingi kana kitkuda...


2 comments:

  1. Tore, et uut võtit lubati, aga hirmus külm tundub kohati juba küll.. ei ole just mõnus viis sedasi õhtut veeta vast.
    Kas see olid sina, kes ühes postituses kirjutas või vlogis mainis, et avatud uksi ei salli (küll toas olles)? Tundub, et siin mainitud uksed püüavad nüüd kõik selle nimel teha. :D
    Mul tavaliste ustega väga muret ei olegi, ainult võtmeid kipun liiga osavalt ära panema ja mitte leidma, kui väga-väga kiire on. Küll aga autouksed ja kauplustes nt külmkappide omad annavad pea alati nii valusasti särtsu, et ma teen alati enne mingeid imelikke liigutusi, kui uksi avama või sulgema hakkan... või tõmban keset poodi käpikud kätte, sest ma ei taha haiget saada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul on terane mälu, sest ma tõesti ei salli avatud uksi. Kui uks on lahti, siis ma kohe ei saa rahulikult olla :D
      Võtmed kipuvad mul ka vahel kaduma, kuigi panen need enda arvates alati ühte ja samasse kohta. Poes särtsu saamine ei kõla just eriti meeldivalt :S
      S

      Delete