Sunday, September 7, 2014

Say hello to our new home!


Et olla ikka "täieõiguslik" üliõpilane, elasin ma terve eelmine aasta ühiselamus. Kevadel sain ma aga aru, et nüüd mulle küll aitab! Kuna mu vend Karl otsis samuti uut elukohta, siis otsustasime, et kolime kokku. Asusime  rõõmsalt  korteri otsingutele, kuni ühel hetkel avastasime, et küll see on alles üks piinarikas ülesanne. Kui läks üldse  õnneks ja  leidsime sellise korteri, mis ei asu Annelinna sügavustes, mille üür ei ole utoopiline või kus ei pea söögitegemiseks lõket keset põrandat tegema, selgus koha peal, et peale meie himustavad seda sama korterit veel 77 inimest, kellel on sularaha kohe kohvriga kaasas... ilma naljata, sest ühel naisel just nimelt oligi.  Lonkisime siis jälle nukralt koju ja jäime lootusrikkalt  kodus kinnisvaraportaale  refreshima. Minu lootus oli tegelikult surnud juba üsna piinarikkalt, kuni ma avastasin ühel hetkel korteri, kus ma kujutasin ennast vaimusilmas pühapäevahommikuti teed joomas ja muffineid söömas. Üürihind oli samuti täiesti mõistlik ja mis kõige parem? Korter asus 2 min kaugusel meie instituudist.  Võtsin siis korteriomanikuga ühendust ja leppisime kokku, et uuel nädalal lähen seda koos oma vennaga vaatama. Koha peal selgus, et seda sama korterit himustavad nagu ikka veel sada inimest. Et ennast mitte piinata ja hiljem pettuda, ei hakanud ma isegi lootma, et mina ja Karl selle korterisõja võidame.  Läksin hoopis õhtul Wernerisse ja sõin tuju parandamiseks järjest 3 kooki ära. Vanarahvas või niisama targad inimesed on aga öelnud, et lootusetutes olukordades läheb lõpuks ikka kõik hästi. Olgu, tegelikult ma vist selle mõttetera leiutasin nüüd küll ise välja. Aga igatahes selgus selline tore tõsiasi, et selle korteri omanik on minu eemal viibiv korporatsioonikaaslane, kellest minul polnud õrna aimugi. Lõpptulemus on igatahes selline, et korter on meie. Öelge veel, et tutvused ei ole elu alus!!! 

Mõtlesin, et klõpsin jutu lõpetuseks Teile mõned pildid ka meie kodust, kuid siis avastasin, et kõik on liiga sassis. Tegin siis mõned pildid hoopis niiöelda detailidest või kohtadest, mida kannatab vaadata.  Kui mul koristamistuju peale tuleb, siis saate ehk paremaid pilte korteri üldmuljest kaa. Või parem tulge ise  külla. Küpsetan Teile rõõmuga  saiakesi, teen kohvi või teed ja luban mööda korterit ringi tuuseldada ja kõiki oma teetasse, hõbedast radiaatorit, kommipurki ja pehmeid patju käega  katsuda. 


Mina ei tea, kes need kommid kõik ära nüüd sõi... 
How cool is that... hõbedane radiaator!


Kuldne kuninganna troon
Seal magab kuninganna 

Vannitoa uksel on meil selline tore silt... et nüüd siis teate kiiret salakäiku Tartust Tallinnasse. 


10 comments:

  1. kas mind just kutsuti külla või mitte? :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ehh.. kui sa ei karda, et ma liiga palju lobisen, tobedaid nalju teen ja Sul liiga palju saiakesi ja kooke käsin süüüa, siis jah :D

      Delete
    2. pigem peaks sa kartma, et mingi (samade tunnustega) võõras tungib su koju, ilmselt toob kommi ja siis tahab neid süüa ja ringi uudistada. :D aga ma ütlen sulle, see oleks üks ütlemata segane asi, mida teha..

      Delete
    3. Hahaha.. kõlab sedamoodi, et meil oleks vist kahekesi päris lõbus. Lähen kooki küpsetama või? :D

      Delete
    4. tead, ära hetkel mine :D aga ma ütlen sulle, et üks nõnda hullumeelne tegu mahuks minu septembrikuu graafikusse küll. (ma isegi ei tea enam, kas ma teen nalja..)

      Delete
    5. Ohh... kui graafikusse mahub, siis on otsustatud! Jään ootama :D

      Delete
  2. Kas köök ainult tundub nii avar või ongi? Aga tõesti väga lahe! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meil on avatud köök ja vist sp siin ongi selline hästi avar! Aknad on ka päris suured. :)

      Delete