Mul on viimasel ajal nii nii kiire olnud, et teeepiduuu on kohe tähelepanuta olnud. Olen siin Tallinna vahet sõitnud mitu korda ja musakoolis olnud jne. Teisipäeval läksin siis jälle meie kaunisse pealinna..tegelesin ühe väga huvitava asja kallal. Ööbisin Mirru ja Rauno residentsis ning kolmapäeval seadsin sammud Swedbanki peamajakesse. Tähendab Rauno viis mind..minu jalakesed ise läbi vihma sinna minna ei tahtnud. Kuna ma Mariga meie kooliajalehe peatoimetajad, siis võtsime osa ühest toredast pressikonverentsist. Alguses siis chatiti Eesti ettevõtlusmaastikust ja oma kogemustest õpilasfirmas rääkis ka üks 12. k kutt. Kõige põnevamam oli aga Marko Reikopi etteaste. Peamiselt pidi ta keskenduma reporteri tööle, kuid tegelikult rääkis ta ka muud põnevat. Saime siis teada näiteks, et tuleb leida kuldne kesktee meelelahutuse ja tõsise ajakirjanduse vahel, tuleb kahelda kõiges ja olla skeptiline ning kui intervjueeritav naerab on väga hea, kuid kui nutab...siis oled sa lihtsalt tipptasemel reporter. Tegelikult rääkis ta veel palju palju asju, kuid sellest kirjutame me Mariga Sõnumites naguniii..ei viitsi siin pikalt jahuma hakata. Peale Reikopi huvitavat chattimist tegime temaga veel pilti kaa, sest me nii lahedad..keegi teine ei julgenud..ihihihi. Ja siis läksime 9. korrusele ja seal oli palju fooodi. Peale seda tšillisime veel poodides, kuid issand ma vihkan poode, seal pole midagi ilusat. Hakkame Mariga tulevikus vist ise riideid disainima, sest täiesti mannetu, mitte ühtegi..isegi hirmkallist asja polnud, mis pilku oleks köitnud. Nägin vaid nummit kotti, mille ma jõuludeks pean saaama...muidu ausalt ka ma hakkan nutma ja ühe lõhna kaa, mis oli küll üsna kallis, aga teavitasin juba emmet, et kui ma seda ei saaa, siis hakkan järjekordselt nutma. Ise ei raatsinud neid osta..samas aiia seee kott oli nii lummav, täpselt selline lotalik. Ahh ma parem ei aja end närvi ja üritan seda kotti peast heita. Täiesti jube, kuidas käekott ja lõhn võivad mu pea segi ajada.
No comments:
Post a Comment